Metsaks loetakse ökosüsteemi, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elavast loomastikust. Lisaks on mets elukeskkond, mida inimene on harjunud kasutama oma tarbeks ja tarvitanud seda mitmesuguse tooraine, eelkõige puidu allikana. Metsa raiumisega muudab inimene seda keskkonda. Metsade majandamine on metsa kaitsmine, uuendamine, kasvatamine ning samal ajal arukas tarbimine inimese poolt elukeskkonda oluliselt kahjustamata.

Eestis on mets oluline majanduslik ressurss, mis omab ökoloogilist ja looduslikku väärtust. Ühel või teisel viisil on metsaga kokku puutunud iga eestlane. Viibides seal omanikuna, lihtsalt looduse nautleja, marjakorjaja või tervisesportlasena.

Maailmarahvastiku kasvuga kasvab pidevalt nõudlus ka puidu, rauamaagi ja põllusaagi järele, mida kasutatakse toormaterjalina ehitussektoris, (kütte)energia tootmisel ning toidu- ja riidetööstuses. Selle tagajärjel raiutakse maailmas üha rohkem metsamaid ning muudetakse see põllumaaks. Eestis on viimastel aastakümnetel olnud pigem vastupidine tendents.

Kui 20. sajandi esimesel poolel kattis mets Eesti territooriumist ligikaudu kolmandiku, siis pärast II Maailmasõda ning Nõukogude Liidu okupatsiooni jooksul suurenes metsamaa osakaal Eesti maismaast oluliselt. Oma osa mängib siin ka 1950. aastatel alanud ulatuslikud metsamaade ja soode maaparandustööd.